beebiblogi
Kõik, mis seondub beebidega alates nende kõhus paiknemisest kuni igapäevase ilmaeluni välja.
-
koduvägivald – peaaegu
Eile öösel sain ma lõpuks ometi normaalsel ajal magama. Õigemini vähemalt uni ja meeletu väsimus olid väga varakult platsis ja olin valmis uinuma, kui aga miski tegelane kõhus otsustas mind siia ja sinnapoole ribidesse peksma hakata. Ühe korra lausa nii valusalt, et ma üksinda toas ehmatasin ja karjatasin. Nii me siis miski tunnikese maadlesime, kuni tema ka lõpuks ära väsis ja unele jäi. :)
-
4. raseduskuu
(17-20 nädal): Ootasin väga juba kolimist ja sellel kuul see toimuski. Asjade kokku pakkimine tundus toas ringi vaadates ülilihtne ettevõtmine. Mis seal siis ikka – riided ühte kotti, kosmeetika teise kotti, mingi kolmas lisamant järgmisse jne, aga kompse ja kaste tuli niivõrd palju siiski, et pidime lausa kolm korda autoga neid vedama. Ja lahtipakkimine, mis tundus mu jaoks keeruline ja vaevanõudev asi, käis hoopiski kuidagi nii kergelt ja lihtsalt, et esimese 12h jooksul olid asjad endale koha leidnud. Nii et arvasin täiesti vastupidi nende tegevuste…
-
3. raseduskuu
(13-16 nädal): Ootasin endiselt, et saabuksid iiveldused või mingid muud vaevused. Ainuke asi, mis painas, oli meeletu väsimus ja muidugi tühi kõht. Mitte, et mul isu oleks ka olnud. Olen terve elu rohkem niisugune toidu nokitseja olnud, aga lausa tüütus oli see, et ärkad ja sunnid end sööma lihtsalt selle pärast, et kõhus on imelik tunne, kui midagi ei söö. Muidugi lapse nimel ka – ei saanud teda ju nälga jätta. Tahtsin päris palju magada ja muidugi hormoonid olid ka veidi üle keeratud. Eks ma…
-
2. raseduskuu
(9-12 nädal): Panin kirja end ämmaemanda juurde. Võtsin aega rasedusega kohanemiseks. Enam nii palju nutma ei kippunud. Selle asemel tuli olukorraga siiski leppida ja valmistuda järgmised mitu kuud hoopis teisel lainel olema. Teatasin oma rasedusest lähedasematele inimestele. Tegelikult soovitati suuremale ringile sellest rääkima hakata peale neid üüratuid uuringuid 12-nädalal, aga ma olin nii ärevil ja vajasin pidevalt lihtsalt mingit tuge. Seega ma jupphaaval ikkagi hakkasin inimestele järjest teatama, et tead – nüüd on nii. Tööandjale muidugi ka. Ema, isa ja mõned kallimad said tegelikult eelmisel…
