-
Ah, käisin Küprosel…
Alustuseks tuleb öelda, et Küprosel oli mega lahe! Mis siis, et hotellitoast paraku väga kaugemale ei jõudnudki, aga juba hotellituba oli niivõrd uhke, et öösel kohale jõudes ja lennust väsinud olles, und küll peale ei tulnud kogu seda asja uudistades. Võinoh, tegelikult oli selle õige nimetus vist pigem apartment, kuna seal oli kaks magamistuba, kaks vannituba ja köök-elutuba.. ja RÕDU. Suur rõdu. Mullivanniga ja ilusa mõnusa vaatega loodusesse. Kuna ma pidin algselt üksi minema, siis oli üks vannituba tohutult sisustatud igasuguste ilu- ja meigividinatega ja muidugi…
-
Blogida tasub kõigest, mis painab!
Viimasel ajal arutavad nii paljud blogijad selle üle, kui avalik võiks olla, kui palju võib enda kohta avaldada ja kui paljust üldse oma elust kirjutada. Teate, mis ma arvan? Kirjutage kõigest, mis painab (okei, normaalsuse piirides, oma privaatsuse tasemel ja viisakas võtmes)! Ausalt, see on teraapiline. Ja kui jagatud mure on pool muret, siis mõelge, mis sest murest alles jääb, kui ta jagada nõnda paljudele lugejatele. Minul on igatahes väga mitu korda kehtinud selline reegel, et hoian midagi sees, lõpuks blogin sellest ja pärast blogimist mure…
-
Miks ma õudusfilme vaadata ei tohiks…
Alati kui ma üksi olen, ilm pimedaks läheb ja kogu maailm niiöelda vakka jääb, hakkavad mu peas võimust võtma igasugused hirmutavad mõtted ja ettekujutlused. Millest? Eks ikka sellest, mida silmaga näha ei tohiks olla. Eriti veel õudusfilmide peategelased. Natuke nooremana vihkasin ma alati seda, kui oli mingi filmiõhtu ja taheti õudusfilmi vaadata. Kui ma ütlesin eidelikult “Ei, ma ei taha ja ma kardan,” hakati ikka vastu ajama, et “Ah, ei ole ju hirmus, tuled siis mulle kaissu ja ma kaitsen sind,” ja blabla. Jah, ma usun, et…
-
Laps, millal sa kõndima hakkad?
Annabeli näol on tegu ülimalt aktiivse lapsega, kes päevasel ajal palju magada ei armasta ja rohkem maailma avastamisele panustab. See peaks pikemaajalistele lugejatele ilmselt teada olema. Kui aga tekib küsimus, mismoodi selline aktivist ometi laisk ja mugav saab olla, siis vastus on kõndima hakkamises. Ma olen vahel lausa mures olnud selle pärast, sest hunnik Annabeli-vanuseid lapsi juba teevad seda. Mina muudkui vaatan kadeda pilguga pealt, sest minu oma ei viitsi ega taha. :/ Okei, eks ma ikka mõistan ja saan aru, et kiiret ei ole…
