-
Kuidas Annabelil päkapikud käisid
Novembrikuu viimasel päeval, see oli siis pühapäev, käisime me Keio ja Annabeliga uut Ülemiste keskust kaemas. Osalt muidugi see tõttu, et tahtsime läbi käia Juku mänguasjapoest ja Annabeli sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest talle midagi vahvat välja valida. Eelkõige panustasime sellele, et asi võiks olla midagi sellist, mis pikemas plaanis ka ära tasuks. Väga kaua meil poes ei läinudki, sest kohe jäi mulle silma üks muusikaline mängumatt, mis on siis selline, et seal peal on klaveriklahvid ja loomad ja peab jalgade või kätega seal peal vajutama…
-
Annabel Meria CV: oskused #1
Vahepeal on veidi aega mööda läinud ja Annabel seda aega muidugi targalt ära kasutanud ning väikeseid uusi oskuseid omandanud. Päris igapäevaselt midagi uut ei toimu, aga tasapisi midagi tema peakeses siiski funkab ja mul on alati siis hea meel, et ma ei ole täiesti läbipõrunud ema ja noh.. et tema ka ikka tubli ka kraps on. Kui ma peaksin ta juba kuskile tööle või praktikale saatma, siis valida oleks tal päris mitme kategooria vahel. Esimese asjana võiks ta arvatavasti päev otsa prügikastis sobrada, kui ma vaid laseks.…
-
Cozy winter
Selline mõnus ootusärevus ja soov end kuskil kamina ees, teki sisse mähituna, kakaotass käes, kerra tõmmata on mul alati ainult detsembrikuus. Eks see jõulumadin selle tunde tekitab + siis filmidest pähe jäänud ideaalne jõuluaeg, kus kõikide inimeste südamed on heategusid ja suurt armastust täis ja päevad läbi istutakse vaniljelõhnaliste küünalde valgel ja küpsetatakse ahjus piparkooke. :D Kõik selline süžee toimub ainult minu peas ja unelmates, sest tegelikult nagu ma eelmises postituseski oma laiskusest rääkisin, ei viitsi ma ilmselgelt väga palju pingutada ja juba detsembri alguses kogu kvartalit jõulutuledesse…
-
Kuidas ma ei viitsi asjadega tegeleda
Ma arvan, et kuskilt siit on poole sõnaga juba läbi käinud, et ma ei viitsi vahel igasuguste pealtnähta lihtsate asjadega tegeleda ja mul on kombeks mõndasid kohustusi aina edasi lükata. Eriti just neid, mille täitmine ei nõua tegelikult üldse mingit erilist pingutust. Mul on mingi loll komme või lootus lihtsalt, et äkki ma ühel päeval ärkan ja kõik on iseenesest paika loksunud, nii et ise ei oleks selle jaoks lillegi liigutama pidanud. Miks? Ma ei tea, mu vanemad ei kasvatanud mind ju ometi nii. Mõlemad…