• igapäev,  Laps

    Sõnuseletamatu kohtumine päkapikkudega

    Seoses algava päkapikuajaga meenus mulle üks juhtum oma minevikust, millele ma ilmselt kunagi vastuseid ei saa, mis toimus, kuidas see toimus ja mis see täpsemalt oli. Iga aasta detsembrikuus aga meenub see uuesti ja vallutab mu pea totaalse arusaamatuselaviiniga. Lugu pärineb ajast, mil olin ilmselgelt ise selline päkapikukülastuste ealine, ilmselt ca 6-ne, ja taidlesime emaga köögis. Ma ei mäleta täpselt, mille üle me taidlesime, aga ilmselt olin ma väga kapriisne olnud mingi tühise asja üle, mistõttu päkapikud otsustasid tol hommikul mitte tulla. Ema aina rääkis,…

  • igapäev,  Laps

    Laps HAKKAB ise potil käima!

    Küllaldaselt on juttu olnud lapse potil käima hakkamise teema puhul ka sellest, et iseenesest peaks see laps ka ilma potitreeninguta üks hetk ikkagi mähkmest loobuma ehk et potilkäimine sõltub suuresti just lapse enda valmisolekust, mitte ema rangest potitreeningust. Ma ei taha selle postitusega öelda seda, et ärge iial oma lapsi potitreenige, vaid lihtsalt tuua näiteks taaskord enda elust, kuidas kõik läheb nii nagu minema peab ja ilmselt siis, kui minema peab. Olen varemgi ausalt tunnistanud, et ega ma väga varakult selle potitreeninguga algust teha ei…

  • igapäev

    Mis minuga juhtunud on?

    Naljakas, just sekund enne blogilehe lahti võtmist hüppas mulle facebookis ette Eveliisi uus blogipostitus pealkirjaga “Mis juhtus?” Ma küll kogu postitust korralikult läbi ei jõudnud lugeda, aga silmasin, et Eveliis rääkis seal sellest, kuidas talle kunagi üldse talv ei meeldinud ja nüüd siis on talv täitsa tore. Ma võin sellega vist samastuda ja ehk olen isegi kunagi blogis maininud ka, et mul on sama asi olnud. Ma muidugi ei mäleta, kas mulle päris lapsena meeldis talv või mitte (aga loogiline oleks, et küllap ikka meeldis),…

  • igapäev,  Laps

    Lasteraamatute soovi(tus)nimekiri

    Ma ei ole kunagi olnud väga suuremat sorti raamatulugeja ja mul on sellest tegelikult väga kahju. Eriti arvestades asjaolu, et nii minu emal kui ka isal ei möödu reaalselt ÜHTKI õhtut oma elust, kus nad ei võtaks mõnd raamatut kätte ja ei loeks. See tundub nii imetlusväärne tegu – lugemine. Umbes nagu tarkade inimeste asjalik ajasisustamine. Võib-olla aga pole teaduslikud, ajaloolised raamatud, kriminullid või romaanid lihtsalt minu jaoks? Või olen ma vaimselt alaarenenud? Sest ma pean tõdema, et erinevaid lasteraamatuid loen ma väga hea meelega.…